esmaspäev, 26. jaanuar 2015

17. postitus Hispaaniast! Välismaal elamisest, vabatahtliku tööst ja asjadest, mis siinoleku jooksul muutunud on!

Oh kui ammu viimane postitus kirjutatud on...Kuulan hetkel James Arthurit ja külmavärvinad käivad üle keha, ohh :D samuti otsustasin lõpuks, et peaks ennast kokku võtma ja miskit siia kirjutama. Ega see kirjutamine pole üldse mu tugev külg, kui mul pole oskust kuskilt otsast alustada ja ideedest jääb samuti puudu. Pole viimased kuu aega muud huvitavat teinud kui tööl käinud ning noh...külmetanud :D Tore küll, kui sõber küsib kuidas mul siin soojal maal läheb, aga pole eriti tore kui pean vastama, et KÜLM ON :D Mõni päev tagasi sai gaasiballoon tühjaks ning pidin ühe öö ilma kütmata toas magama, st. ilma kütmata on korteris 15 kraadi. Vähemalt pole nii hull kui teiste vabatahtlike korteris, kellel on toas 11 kraadi sooja. SOOJA. See 11 kraadi pole ju soe krt küll :D Oleks ju inimlik kui alla 20 kraadi kohe miinuskraadid hakkaksid?! :D 

Põhjus miks ma nii pikalt kirjutanud pole on see, et polegi miskit muud ette võtnud, kui poodi ja tööle minemist. Ning ei viitsi siia blogisse vaid vinguvaid postitusi kirjutada:D Muidugi pole asi nii kaugel, et ma koju tuleks. Olen siinse tööga rohkem harjunud ning hetkel poleks mul Eestis nagunii midagi tarka teha. Samuti olen aru saanud, et elu on praegu päris mugav ning see tasku- ja söögiraha, mis me saame on täiesti piisav ning seda jääb ülegi!

Samuti olen ma aru saanud mis vahe on ametlikult töötamisel ja vabatahtlikul tööl. Vabatahtliku töö on kindlasti palju lihtsam ja samuti vähema vastutusega. Kindlasti kedagi huvitab, kui palju me siin tasku- ja söögiraha saame- selleks on 380 eurot kuus ning selle sisse jäävad ka kommunaalid, mis on umbes 30-50 eurot kuus ning toidu peale kulub kõvasti vähem raha kui Eestis. Meil on hirmsasti vedanud, et kogu raha kätte saame. On ka projekte, kus organisatsioon annab vaid u 100 eurot taskuraha ning ostab ise söögi, mis meie puhul oleks ilmvõimatu. St, ma elan koos kahe vabatahtlikuga, kes ei söö absoluutselt liha ning on minuteada kõige tervislikumad inimesed üldse. No mina ei elaks seda üle, kui ma peaks nendega sama toitu sööma :D 

Vabatahtliku töö on samuti enamasti suhteliselt lihtne, ma käin põhiliselt teiste vabatahtlikega ja mentoriga koolides vabatahtlikust teenistusest ja euroopast presentatsioone tegemas ning noortekeskuses korraldan tegevusi nagu näiteks käevõrude meisterdamised ja igasugu toidu küpsetamised. See muidugi ei tähenda, et esimest korda välismaal elamise juures midagi väga lihtsat oleks...

Seepärast soovitan kindlasti neil, kes pole varem välismaal elanud ning tahavad kohe peale kooli lõppu välismaale ise tööle ja elama minna, vabatahtlik teenistus ette võtta. See on suurepärane võimalus ja samuti ka ettevalmistus, kui on tõesti plaan edaspidi välismaale tööle-kooli minna. 

Mõni aeg tagasi tuli mul idee kirjutada asjadest, mis siinoleku jooksul muutunud on. Lõpuks nüüd võtan end kokku!:)

Asjad, mis on siinoleku aja jooksul muutunud
1)
Esimeseks ja kõige tähtsamaks on muidugi igatsus ja armastus Eesti vastu. Kui ma Eestis olles vaid sealt ära tahtsin ning Tallinnas elamist lausa veidi vihkasin, siis siin olles on see täielikult muutunud. Ma armastan, päikest, vihma, pilvi, lund, talve, sombust ilma ja veel sadu muid asju Eesti juures, mida ma enne hinnata ei osanud. Seda halli aega võiks Eestis muidugi veidi vähem olla kuid ma poleks samuti arvanud, et aastaringne päike nii ära võib tüütada. Te ei kujuta ettegi kui väga ma naudin seda, kui siin vihma sajab või vähegi pilvine on. Vihma on siin oktoobrist saati tibutanud umbes ....5 korda.

Seetõttu on muutunud ka mu edasised plaanid. Kui enne Hispaaniasse tulekut oli mul mõttes peale EVS-i suvi Eestis veeta ja siis kohe jälle mõni pikem reis välismaale ette võtta, nt au pairiks või lihtsalt tööle minna, siis praegu soovin ma lihtsalt rahulikult Eestis elada. Lund, lörtsi ja kevadet näha! Ning mul on tulnud mõte isegi ülikooli minna. Ja mitte viie aasta pärast (või mitte kunagi), nagu ma enne siiatulekut kindel olin!

Ning jälle soovitus neile, kellele Eestis ei meeldi. Minge välismaale! Tööle, vabatahtlikuks või lihtsalt pikemaks ajaks reisima. Esimene variant on see, et hakkate Eestit hindama ning tahategi seal elada. Teisel puhul saate aru, et välismaal ongi elu ägedam ning Eestisse enam tagasi ei kipu. Aga kaotada pole mitte midagi! Pakkige kotid kokku ja lihtsalt minge:) Kuigi mu kogemus siin Hispaanias pole pooltki nii äge, kui ma ette kujutasin, olen ma õnnelik, et ma siin olen. See tunne, mis siin tekkinud on, et ma tahan Eestis elada, on lihtsalt suurepärane!

2)
Samuti on muutunud raha peale mõtlemine. Kui Eestis pidin iga kord poodi minnes mõtlema kui palju ma kulutada võin, siis siin on teisiti. Nagu ma enne kirjutasin, saab selle rahaga siin suurepäraselt hakkama ning seda võib ülegi jääda. Ning see on nii hea tunne, kui ei pea üldse muretsema, kas ma rahadega välja tulen! Mainiks siiski, et riideid olen ma siin ostnud vaid üksikuid ning väljaskäimise peale ka raha ei kulu. Põhiline osa läheb siiski söögile:)


3)
Mõni postitus tagasi (12. postitus Hispaaniast) kirjutasin mis tööd ma siin täpsemalt teen. Põhiliselt olen noortekeskuses ning mõtlen välja tegevusi noortele, näiteks meisterdamised ja kokkamised. Samuti käime koolides tunniajaseid presentatsioone (charlaseid) tegemas, kus oleme enamasti 3-4kesi teiste vabatahtlikega ning igal ühel on oma osa. 

Seda ma muidugi ei maininud, kui hirmsasti ma neid carlaseid vihkasin. Neid oli (ja on siiani) novembri algusest igal nädalal umbes 5-10 korda, ning seda oli minu jaoks ikka liiga palju, just seetõttu, et ma läksin enne iga charlast niiii närvi. See paarikümne inimese ees hispaania keeles rääkimine pani mu südame nii puperdama, et ma mõtlesin tõsiselt Eestisse tuleku peale. Ja täpselt 3 kuud võttis aega, et ma enam presentatsiooni esitledes enam närvi ei läheks! Pikk aeg, kuid areng siiski. Vahel satub väga kaasaelav klass kuulama, ning ma suudan inimeste ees rääkimist isegi veidi nautida! 

Närvi oleksin ma läinud ka eesti või inglise keeles rääkides. Nii on see lihtsalt aegade algusest olnud, et ma pigem suren maha kui inimeste ees miskit räägin :D  Aga lõpuks on see kõvasti paremuse poole muutunud:) Samuti jätsin ma selle Eestissetuleku mõtte poolikuks siis, kui teada sain, et need charlased kestavad vaid veebruarikuu lõpuni! 

Lisan siia ühe näite oma nädalast. Charlased on siis need, mis on kogu aeg eri aegadel. Samuti võib tunduda, et kohustusliku 30-35 tunni asemel tuleb nädalas töötunde palju vähem, kuid kui mõni charlas on varahommikul (ehk enne kella 12) ja õhtul on veel miski asi, siis tundubki, et terve päev on kinni ja ei ole võimalik väga mingeid plaane teha...Õnneks on märtsis graafik parem:)

4)
Ma ei lähe enam nii kiiresti närvi. Või olen lihtsalt ära harjunud sellega, et teise vabatahtliku mustade nõude alt seda ainukest teravat nuga pean otsima või ainukest potti küürima iga kord enne seda, kui seda kasutada tahan...


5)
Kindlasti on muutunud ka minu arvamus Hispaaniast, hispaanlastest ja minu oskusest nendega tutvuda. Kui Eestis elades polnud minu jaoks absoluutselt probleemi uusi tutvusi luua, couchsurfingu kaudu välismallastega tutvuda ning lõpmatuseni maailmaasjadest rääkida siis siin on asi veidi teistmoodi. Põhiliseks probleemiks on keeleoskus...Minu hispaania keel on siin küll kõvasti paranenud, kui see pole piisav, et täiesti vabalt keelest aru saaksin ja rääkida võiksin, ning siinelavad inimesed ei oska üldse inglise keelt! Ning samuti on Elches noori väga vähe... Ehk siis arvatavasi neid minuvanuseid noori, kes inglise keelt mõistaksid, võib ühe käe näppudel kokku lugeda. 

Aga need on muidugi ainult vabandused, oleks mul rohkem motivatsiooni ja tahtmist, saaks suurepäraselt inimestega tutvuda:)

Samuti on mõte Hispaaniast muutunud. Arvan, et võib öelda, et arvamus riigist kujuneb läbi selle, kui head aega seal veedetakse. Seetõttu ei oska ma paljut siia kirjutada. Aga siiski proovin oma siinoleku ajast parima võtta:)

6)
Perekond! Eestis olles ei arvanud, et ma kedagi ega midagi üldse igatsema hakkan. Nii kõvasti eksisin! Mummu, Sasa, Mari, Agnes, Allu, Anni, Kati, Riggy, Kärt, Ossu, Lulu, Erich, Gertu, Krissu, Elo, Kassu, Emme Issi, Raul ja Olger- oeh kui hirmsasti ma teid igatsen ja armastan!!! Sisimas on see parim tunne, et te mul olemas olete ja vaikselt mu tegemistele kaasa elate!

Ma nüüd lõpetan selle hirmuspika postituse mõne pildiga:)


A few weeks ago when I made the christmas cookie dough for the first time. Well, that happened:D
And that happens when you try to do something with coloured pencils for the first time in few years:)