Mõtted vabatahtlikkusest, tulevikust, rahast ja internetist

Selle blogi mõte oli algselt vaid oma seiklusi üles kirjutada, kuid väikse ajaga on mõned ideed tekkinud, millest veel kirjutada tahaksin. Näiteks sellest, miks on mul nii suur seiklusjanu ning miks ma vabatahtlikuks tahan minna, ja ka sellest, miks ma raha vihkan ja ka internetti vaikselt vihkama hakkan. Mul on viimasel ajal nii kohutavalt  palju mõtteid peas, mistõttu mu magamajääminegi venib vahel 3-tunniseks sahmerdamiseks. Ja veidi paha tuju on ka täna. Arvasin, et oleks mõnus oma mõtteid veidi üles kirjutada.

Ma pole mitte kunagi täpselt teadnud mida tulevikus teha tahan. Mulle meeldib väga muusikaga ning spordiga tegeleda ja ka igasugu asju meisterdada kuid arvan, et need jäävad alati vaid mu hobideks. Aastaid tagasi olin ma kindel, et tahan tulevikus õppima minna eriala, mis kõvasti raha sisse toob. Näiteks IT või äridus või midagi sellist...kuid kes mind vähegi teab, siis ilmselgelt pole sellised alad üldse minu jaoks.  Aastate jooksul on mu mõttemaailm suuresti selles osas muutunud.

Mu mõttemaailma muutumist võib ilmselt tähele panna ka minu välimuses. 10nda klassi alguses võisin näida välimuselt päris tibina, üleni mustade juustega ja  kenasti riietumine oli olulisel kohal. Nüüd võib märgata mu väga mugavalt riietumist ning tatokaid ja neete, mis meeldisid ka mulle tol ajal, kuid nüüd on mul rohkem pohhui (vabandust) teiste inimeste arvamusest, kui enne. Ilmselgelt mulle meeldib teiste suust häid kommentaare kuulda kuid halvad kommentaarid lähevad enamasti  mu kõrvust mööda. (Herta ütles mulle täna, et mu eelmise blogposti põhjal imestas, et ma polegi kõige kirjaoskamatum inimene siin maailmas. Tnx Herta :D)

Hetkel kujutan ma oma tulevikku ette hästi palju reisides ja ringi seigeldes. Raha pole minu jaoks enam nii oluline ning viimasel ajal olen ma hakanud seda pigem vihkama. See on küll eluks vajalik ning muidugi on tore, kui saab elada nii, et ei pea jubedalt muretsema mingite arvete maksmise pärast. Kuid kas te arvate, et väga rikkad inimesed siin maailmas on ka kõige õnnelikumad? Ma ka mitte...Rikkus ja palju raha teeb inimesi pigem kurjaks kui õnnelikuks, ma arvan.

Minu seiklusjanust. Päris noorest peale olen mõelnud lihtsalt minna ja reisida, hääletada või rattaga ringi seigelda ja couchsurfida läbi eesti või minna isegi lätti, leetu ja mujale euroopasse (seletan järgmine kord, mis loom see couchsurfing on). Kahjuks pole ma siiani seda reisi ette võtnud kuid see julgus ja tahtmine seda seiklust ellu viia koguneb iga päeva ja aastaga aina rohkem. Ma arvan, et nagu ka teiste eestlaste probleemiks, on ka mul vaja suuremaid tegemisi palju ette planeerida, mis kokkuvõttes rikub kogu seikluse lõbu ära. Mõni päev tagasi hakkasin ma mõtlema, et võtaks päriselt sellise hullu tripi ette, kui soojaks läheb ja suvi tuleb...võtaks ratta, seoks sinna külge oma telgi, madratsi ja magamiskoti, paneks selga väikse koti kõige vajalikumate asjadega ning lihtsalt sõidaks umbes nädala ringi ja vaataks, mis elu toob...Mõne jaoks võib see hullu ideena tunduda, minu jaoks on see lihtsalt niiii põnev! Lihtsalt läheks ja avastaks üksinda ringi.

Mõni aeg tagasi küsisin ühelt inimeselt, et kas tema ei tahaks vabatahtlikuks minna. Vastati, et “ei, ega ma mingi taun pole!!“. Ilmselt mõtles ta, et kuna minul pole elus kusagile pürgida, on kõige lihtsam tee minna kuskile vabatahtlikult tööle. Ja ma olen siiamaani sellest vastusest veidi śokis... Aga noh, nii palju kui on inimesi, on olemas ka eri arvamusi.

Ma ei näe mõtet minna ülikooli ülikooli pärast, lihtsalt selleks, et midagi õppida. Pealegi, hetkel ma vihkan kooli... Miks ma peaksin siis tahtma kohe peale kooli lõpetamist jälle kooli minna? Muidugi tahan ma ringi seigelda ja elu avastada ja minna edasi õppima siis, kui tean, et tahan õppida vaid enda jaoks ja kui olen aru saanud, millega ma ülejäänud elu tegeleda tahan.

Vabatahtlikuks minnes tahan ma eelkõige ennast tundma õppida. Ma ei kujuta veel ette, kuidas ma erinevates olukordades ja perest kaugel eemal elamisega hakkama saan. Kuid kui mul seda kogemust ei ole, siis ma ei saagi ju teada! Ma usun ja olen kindel, et see kogemus kasvatab mind enesekindlamaks ja veidi rohkem eluteadlikumaks. Ma tahan nii väga õppida selgeks hispaania keele! No kujuta ette, et vaatad hispaania filmi ja saad aru mis seal räägitakse...niii äge! Tahan avastada erinevaid ameteid, sest ma tean, et selliseid ameteid, millest mul veel aimugi pole, on ikka sitaks palju! Oh..neid põhjuseid, miks ma minna tahan, on lihtsalt nii palju. Lihtsalt niiväga tahan-tahan-tahan!!!

No lihtsalt lugege seda! http://www.estyes.ee/index.php?loc=308&tree=189_308&lang=1  Need teiste jutud ja kogemused on lihtsalt niii inspireerivad!!!

Nüüd natuke teisel teemal..meie armsast E-RIIGIST. Öäk. Mõni päev tagasi torkas mulle just pähe, kuidas enamus noori ei ela tegelikult reaalses maailmas. Kaasa arvatud mina. Internet...ilmselt teavad kõik misasi see on, eks.  Tegelikult on kohutav  mõelda, kui suur osa ühest päevast kulub netis istumisele, kuigi tegelikult pole seda “maailma“ reaalselt olemas. Kui internet järsku õhku haihtuks, kuidas me elada oskaks? Nii suur osa elust jääb lihtsalt reaalses maailmas elamata suure internetisõltuvuse tõttu. Ma ise kuulun samuti nende "netisõltlaste" hulka, nii et ei saa teisi kritiseerida.

See siin on ka üks väike põhjus, miks siit eestist ära tahan põgeneda - tahan rohkem nautida päris elu. Ja kui aeg internetis passimisele kahaneks ühelegi tunnile päevas, oleks see juba päris hea tulemus.

Ma nüüd siis praegu lõpetan, tsaupakaa!

Hispaaniasse vabatahtlikuks !?

Mõtlesin hakata blogi kirjutama, kuid ei kujuta muidugi ettegi, kuidas see mul välja hakkab tulema. Pole ma ju kunagi blogi pidanud, ainult oma ’päevikusse’ mõned hullemad seiklused üles kirjutanud:D Siin blogis hakkan ma arvatavasti rohkem postitusi tegema sügisest, kui välismaale vabatahtlikuks lähen! Kuid ega enne, kui ma lennukil pole, pole miski nii kindel.

Välismaale vabatahtlikuks minemise mõtted tekkisid juba mõned aastad tagasi, kui vaikselt mõtlema hakkasin, mida peale kooli lõpetamist edasi teha võiksin. Ülikooli pole veel kindlasti plaanis minna, sest ei kujuta veel ettegi, millega ülejäänud elu tegeleda tahaksin. 

Mõttes oli veel ka minna au-pair’iks või välismaale reisima-avastama-tööle. Kuid kuna lapsehoidmise kogemust mul väga ei ole, siis jäi esimene mõte ka katki. Austraaliasse mineku mõte on küll alles, aga enne oleks siiski hea oma inglise ja hispaania keelt arendada ning veidi ennast tundma õppida. Ma ju tegelikult veel ei tea, kuidas üksi reisimisega ning perest kaugel elamisega hakkama saan.

Eelmise aasta sügisel hakkasin uurima-puurima, kuidas see vabatahtlikuks mineku süsteem üldse käib ning mis selleks vaja teha on. Mõttes on siis minna Hispaaniasse, sest hispaania keelt mõni aasta õpitud ja keel on minuarust väga ilus. Ning kuigi ma Hispaanias kordagi käinud pole, on see riik mulle sellise mulje jätnud, et seal võiks mõnda aega elada küll! 

EVS (European Voluntary Sercvice) on üleeuroopaline organisatsioon, mille kaudu saavad 18-30. aastased teha välismaal 2-12 kuud vabatahtlikku tööd ning sealjuures tutvuda selle riigi keele, inimeste ja kultuuriga.

(rohkem infot euroopa.noored.ee kodulehel!)

Euroopasse vabatahtlikuks minnes peab vabatahtlik ise maksma 10% transpordikuludest. Elamise ja söömise katab vastuvõttev organisatsioon (või koordineeriv organisatsioon, ei jaga veel neid rahaasju), lisaks antakse igakuist taskuraha, mis pole küll kuigi suur, kuid elamiseks piisav. Kui tahetakse minna väljaspoole Euroopat, siis peab ise maksma kõik reisikulud ja lisaks ka veel projektitasu mis on umbes 100 euri ringis.

Esimeseks sammuks oli saatva organisatsiooni leidmine. Saatsin mõned meilid listis olevatele organisatsioonidele ning päris ruttu leidsingi EstYesi, kes oli nõus mu saatvaks organisatsiooniks olema. EstYes on noorteorganisatsioon, mis korraldab noortele erinevad rahvusvahelisi töömalevaid ning laagreid ning on vabatahtlikele ka saatvaks või vastuvõtvaks organisatsiooniks.

Teiseks sammuks oli vastuvõtva organisatsiooni leidmine. Olin juba eelnevalt teiste vabatahtlike blogidest lugenud, et selle leidmine võib olla päris aeganõudev ja keeruline. Kuna ma alustasin erinevatele organisatsioonidele meilimisega juba eelmise aasta sügisel, siis sain 30-40le saadetud meilile vaid paar vastust sisuga, et “meil on juba vabatahtlik olemas“ või “järgmise aasta projektile kandideerimiseks saada motivatsioonikiri ja cv jaanuaris“ jnejne. Lõpuks peale suurt meilide saatmist sain teada, et enamus otsivad vabatahtlikke alles uue aasta algusest ning nüüd jaanuaris hakkasingi uuesti meile laiali saatma.

Lõpuks tuli kohale ka mõni meil, kus paluti et ma oma motivatsioonikirja ja cv saadaksin. Ja kuigi see cv tõlkimine eesti keelest inglise keelde eriti keeruline polnud, siis motivatsioonikirja kirjutamine võttis mul ikka kõvasti aega ja kannatust. Ning muidugi pidi motivatsioonikirja erinevatele organisatsioonidele saates palju muutma, olenes see siis tööst, mida oleksin vastuvõtvas organisatsioonis tegema hakanud.

Mõnda aega peale kirjade saatmist oli jällegi täielik vaikus ning siis sain ühelt organisatsioonilt kirja, kus sooviti minuga skype intervjuud teha. JEE!!! Kirjutasin ka samal ajal sellest oma ’päevikusse’: “ Ma olen niiiiiii excited!!!!!!  Olen ju neid volunteeri kirju saatnud pea 30-40 ja enamustele veel mitu korda, kokkuvõttes on vastanud üle kümne, kellest 2-3 on palunud saata oma cv ja motivatsioonikirja.  Ning üks neist võttis minuga ka ühendust, et soovivad skype intervjuud teha!!!!    I was sooouuu häpppiiiii!“   Päris naljakas on tagantjärele neid suure emotsiooniga kirjutatud kirju lugeda:D

Kokkuvõttes tegin sama organisatsiooniga 2 skype intervjuud, esimene läks super hästi (kaamera ei töödanud ning ma polnud seetõttu ka nii närvis). Teine läks halvemini kuna ma ei osanud nende küsimustele vastata ning ma olin jube närvis ja ka kaamera töötas, lihtsalt eelmisel korral olin vajutanud vastuvõttes valele nupule... Koolis mõned ka teavad, kuidas ma iga tund ja vahetund närvitsesin et intervjuu appi appi...

Organisatsioonist.  Nagu enamused vastuvõtvad organisatsioonid, on seegi noorteorganisatsioon. Asub see Terrassas, Barcelonast 30km kaugusel ning elanikke seal umbes poole vähem kui tallinnas. Niiet võib öelda, et hispaania kohta päris väike linnake. Mina hakkaksin seal põhiliselt noortele workshoppe korraldama ning eri tunde andma. Oskan ma ju igasugu asju meisterdada, pille mängida jne, niiet on paljutki mida teistele õpetada võiksin:)

Igatahes sain ma mõne aja pärast kirja, et olen sinna projekti vabatahtlikuks vastu võetud.

Seda kirja lugedes olin ma revali riietusruumis ning kuna ma karjuda ei saanud siis hakkasin lihtsalt nutma...:D et issand issand ma nüüd vist lähengi!! Ning kui kõik hästi läheb, olen selle aasta oktoobrist kuni 2015 juulini hispaanias:)

Üks asi mida ma kardan, on see, et jätan oma kohvri kusagile lennujaama ja unustan üldse ära et see olemas on:D ükskord see juhtus, kui bussiga rakverre sõitsin... Hea et see sama buss rakveresse jäi ja kohvrid maha tõsteti, muidu oleks pidanud kusagile narva järgi sõitma vms...

Lisan siia nüüd ühed blogid, mille otsast lõpuni läbi olen lugenud. Kui te peale nende lugemist ka kusagile vabatahtlikuks minna ei taha, siis minge metsa:)

http://vabatahtlikunahispaanias.blogspot.com/

http://ke-mamela.blogspot.com/

http://costarica-evs.blogspot.com/