teisipäev, 4. veebruar 2014

Hispaaniasse vabatahtlikuks !?

Mõtlesin hakata blogi kirjutama, kuid ei kujuta muidugi ettegi, kuidas see mul välja hakkab tulema. Pole ma ju kunagi blogi pidanud, ainult oma ’päevikusse’ mõned hullemad seiklused üles kirjutanud:D Siin blogis hakkan ma arvatavasti rohkem postitusi tegema sügisest, kui välismaale vabatahtlikuks lähen! Kuid ega enne, kui ma lennukil pole, pole miski nii kindel.

Välismaale vabatahtlikuks minemise mõtted tekkisid juba mõned aastad tagasi, kui vaikselt mõtlema hakkasin, mida peale kooli lõpetamist edasi teha võiksin. Ülikooli pole veel kindlasti plaanis minna, sest ei kujuta veel ettegi, millega ülejäänud elu tegeleda tahaksin. 

Mõttes oli veel ka minna au-pair’iks või välismaale reisima-avastama-tööle. Kuid kuna lapsehoidmise kogemust mul väga ei ole, siis jäi esimene mõte ka katki. Austraaliasse mineku mõte on küll alles, aga enne oleks siiski hea oma inglise ja hispaania keelt arendada ning veidi ennast tundma õppida. Ma ju tegelikult veel ei tea, kuidas üksi reisimisega ning perest kaugel elamisega hakkama saan.

Eelmise aasta sügisel hakkasin uurima-puurima, kuidas see vabatahtlikuks mineku süsteem üldse käib ning mis selleks vaja teha on. Mõttes on siis minna Hispaaniasse, sest hispaania keelt mõni aasta õpitud ja keel on minuarust väga ilus. Ning kuigi ma Hispaanias kordagi käinud pole, on see riik mulle sellise mulje jätnud, et seal võiks mõnda aega elada küll! 

EVS (European Voluntary Sercvice) on üleeuroopaline organisatsioon, mille kaudu saavad 18-30. aastased teha välismaal 2-12 kuud vabatahtlikku tööd ning sealjuures tutvuda selle riigi keele, inimeste ja kultuuriga.
(rohkem infot euroopa.noored.ee kodulehel!)

Euroopasse vabatahtlikuks minnes peab vabatahtlik ise maksma 10% transpordikuludest. Elamise ja söömise katab vastuvõttev organisatsioon (või koordineeriv organisatsioon, ei jaga veel neid rahaasju), lisaks antakse igakuist taskuraha, mis pole küll kuigi suur, kuid elamiseks piisav. Kui tahetakse minna väljaspoole Euroopat, siis peab ise maksma kõik reisikulud ja lisaks ka veel projektitasu mis on umbes 100 euri ringis.

Esimeseks sammuks oli saatva organisatsiooni leidmine. Saatsin mõned meilid listis olevatele organisatsioonidele ning päris ruttu leidsingi EstYesi, kes oli nõus mu saatvaks organisatsiooniks olema. EstYes on noorteorganisatsioon, mis korraldab noortele erinevad rahvusvahelisi töömalevaid ning laagreid ning on vabatahtlikele ka saatvaks või vastuvõtvaks organisatsiooniks.

Teiseks sammuks oli vastuvõtva organisatsiooni leidmine. Olin juba eelnevalt teiste vabatahtlike blogidest lugenud, et selle leidmine võib olla päris aeganõudev ja keeruline. Kuna ma alustasin erinevatele organisatsioonidele meilimisega juba eelmise aasta sügisel, siis sain 30-40le saadetud meilile vaid paar vastust sisuga, et “meil on juba vabatahtlik olemas“ või “järgmise aasta projektile kandideerimiseks saada motivatsioonikiri ja cv jaanuaris“ jnejne. Lõpuks peale suurt meilide saatmist sain teada, et enamus otsivad vabatahtlikke alles uue aasta algusest ning nüüd jaanuaris hakkasingi uuesti meile laiali saatma.

Lõpuks tuli kohale ka mõni meil, kus paluti et ma oma motivatsioonikirja ja cv saadaksin. Ja kuigi see cv tõlkimine eesti keelest inglise keelde eriti keeruline polnud, siis motivatsioonikirja kirjutamine võttis mul ikka kõvasti aega ja kannatust. Ning muidugi pidi motivatsioonikirja erinevatele organisatsioonidele saates palju muutma, olenes see siis tööst, mida oleksin vastuvõtvas organisatsioonis tegema hakanud.

Mõnda aega peale kirjade saatmist oli jällegi täielik vaikus ning siis sain ühelt organisatsioonilt kirja, kus sooviti minuga skype intervjuud teha. JEE!!! Kirjutasin ka samal ajal sellest oma ’päevikusse’: Ma olen niiiiiii excited!!!!!!  Olen ju neid volunteeri kirju saatnud pea 30-40 ja enamustele veel mitu korda, kokkuvõttes on vastanud üle kümne, kellest 2-3 on palunud saata oma cv ja motivatsioonikirja.  Ning üks neist võttis minuga ka ühendust, et soovivad skype intervjuud teha!!!!    I was sooouuu häpppiiiii!“   Päris naljakas on tagantjärele neid suure emotsiooniga kirjutatud kirju lugeda:D

Kokkuvõttes tegin sama organisatsiooniga 2 skype intervjuud, esimene läks super hästi (kaamera ei töödanud ning ma polnud seetõttu ka nii närvis). Teine läks halvemini kuna ma ei osanud nende küsimustele vastata ning ma olin jube närvis ja ka kaamera töötas, lihtsalt eelmisel korral olin vajutanud vastuvõttes valele nupule... Koolis mõned ka teavad, kuidas ma iga tund ja vahetund närvitsesin et intervjuu appi appi...

Organisatsioonist.  Nagu enamused vastuvõtvad organisatsioonid, on seegi noorteorganisatsioon. Asub see Terrassas, Barcelonast 30km kaugusel ning elanikke seal umbes poole vähem kui tallinnas. Niiet võib öelda, et hispaania kohta päris väike linnake. Mina hakkaksin seal põhiliselt noortele workshoppe korraldama ning eri tunde andma. Oskan ma ju igasugu asju meisterdada, pille mängida jne, niiet on paljutki mida teistele õpetada võiksin:)

Igatahes sain ma mõne aja pärast kirja, et olen sinna projekti vabatahtlikuks vastu võetud.
Seda kirja lugedes olin ma revali riietusruumis ning kuna ma karjuda ei saanud siis hakkasin lihtsalt nutma...:D et issand issand ma nüüd vist lähengi!! Ning kui kõik hästi läheb, olen selle aasta oktoobrist kuni 2015 juulini hispaanias:)

Üks asi mida ma kardan, on see, et jätan oma kohvri kusagile lennujaama ja unustan üldse ära et see olemas on:D ükskord see juhtus, kui bussiga rakverre sõitsin... Hea et see sama buss rakveresse jäi ja kohvrid maha tõsteti, muidu oleks pidanud kusagile narva järgi sõitma vms...

Lisan siia nüüd ühed blogid, mille otsast lõpuni läbi olen lugenud. Kui te peale nende lugemist ka kusagile vabatahtlikuks minna ei taha, siis minge metsa:)