Veidike lobajuttu & minu tegemistest Tais!

Nüüdseks on pea 3 nädalat reisi algusest möödas ja ainuke asi mida ma blogisse kirjutada olen jõudnud, on Taisse saabumine. No hirmuuus! Lihtsalt pole absoluutselt aega ja mahti olnud. Ja kui aega olnud, siis motivatsiooni täiesti 0. Üritan praegu miskit kokku kribada, et järgnevalt ka eelnevalt külastatud kohtadest väiksed kokkuvõtted teha.

Sõitsin täna Pai'sse, mis on Chiang Maist (üks suurim põhjapoolsem linn Tais) umbes 150km kaugusel. Siia sõit oli ulmeee. Need mägiteed ja kurvid, öäkk...Pingutasin ikka väga, et mul paha ei hakkaks ja jäin täitsa ellu. Kogu tripp võttis aega 5 tundi, st chiang mai hostelist transfeer mini van'i juurde, mis vahepeal ka teisi reisijaid peale võttis, pool tundi niisama ootamist/passimist ja siis umbes 3 tundi sõitu, mis oli väga kohutav :D

Siin olen ma üldse bussisõite nii hirmsasti vihkama hakanud, sest olen nii palju ringi k
inud ja sõitnud. Enne siiatulekut ei osanud ma arvata, et siia jõudes nii palju ringi reisima hakkan. Pigem eeldasin vähemalt nädalapikkuseid paigalolekuid, ja rahulikke lebotamisi, mitte iga 3-päeva tagasi 300-500km kaugusele sõitmist :D

Täna on 20.märts ja kriban siia kohad, kus ma nüüdseks käia jõudnud olen. 7 päeva Bangkokis, 4 päeva Koh Samui saarel, 3 päeva Khao Sok national pargis, 1 päev Krabis, 4 päeva Chiang Mais ning nüüd Pai's. Ei tea veel kui kauaks ma siia Pai'sse jään, aga kindel plaan on enne 28ndat märtsi tagasi Chiang Maisse sõita, sest 28ndal läheb seale AirAsia lend Bangkoki ning järgmisel hommikul Bangkokist Ho Chi Minh citysse, Vietnami. Seda seetõttu, et ostsin Bkk-Sgn pileti ära enne Taisse tulekut juhul, kui ma seda lennujaamas näitama pean (viisavaba aeg on tais 30 päeva).

Samuti kirjutaks ehk sellest, kuidas mul siiani läinud on. See reis on olnud SUPERÄGE! Ma olen niii kohutavalt õnnelik, et selle ette võtsin. Niii palju on nähtud ja tehtud, et selle kirjeldamine blogis on väga keeruline. Lihtsalt pole sellist aega ja viitsimist, et kõike kirja panna :D Samuti olen ma teinud 20-päevaga umbes 2500 pilti/videot, ning nendest parimate välja valimine ja teile näitamine võtaks samuti sigapalju aega. Aga eks ma proovin kuskilt alustada.

Kuigi kogu reis on siiani olnud superäge, on viimastel päevadel tekkinud palju selliseid hetki, kus tahaks koju. Värsket jahedat õhku nautida, ema tehtud kartulisalatit süüa ja isa ja vennaga kadriorupargis jalutades tunde jutustada ja oma teki all rahus ja vaikuses lebotada. Paar viimast päeva on olnud eriti sellised, kus väsimus võtab võimust ja midagi teha ei jaksa. Probleem selles ongi, et olen teinud ja käinud liiga palju. Ei ole suutnud lihtsalt paigal istuda ja puhata, sest ei ole tahtnud ühtki päeva raisata... Samas kogu aeg ringi sõitmine ja käimine on kohutavalt väsitav. Nüüd olengi Pai's, kus saan veeta vähemalt 7 päeva, puhkan, käin veidi ringi, söön head toidu ja lihtsalt naudin mitte midagi tegemist. Ning siis veidi rohkem kui nädala pärast Vietnamisse! Kui kellegil on soovitusi, kuhu ma peale Ho chi minh city't minna võiks, siis kindlasti andke teada :)

Jagan Instagramis igapäevaselt kümneid story'sid ning pilte, tuleb välja, et olen selles tunduvalt osavam kui blogimises :D Kui mu tegemisi jälgida tahate, siis: https://www.instagram.com/silviavolmar/

Praeguseks tsau!!

We stayed in these little bungalows for one night at Khao Sok national park! It was stunning.

First meal in Koh Samui and the best (and the most expensive) pad thai I've eaten here. (and I have eaten MANY) 

 Visited an infinity pool in Koh Samui. Entrance was 100 baht (2,6eur) and the view was AMAZING!

@khao sok

@khao sok

Saabumine Taisse! / Arriving in Thailand!

Scroll down to read in english!

Alustan siis algusest. Reis algas 28. veebruari hommikul Tallinnast Moskvasse lennates. See lend läks superkiiresti kuid peale seda oli Moskva lennujaamas üle 6h ootamist. Kartsin, et mul võib hirmus igav hakata aga tegelikult oli seal täiega mõnus. Seal oli väga vähe inimesi, ma istusin ühes nurgas kus polnud üldse mitte kedagi, ning sain rahu, vaikust ja suurepärast kiiret ja tasuta wifit nautida. Isegi Jelizaga sai väike skype kõne maha peetud, nii läheb aeg alati kiiremini :) Vaatasin netflixi, veidi youtube videosi ja kui lõpuks kõht tühjaks läks leidsin ühe söögikoha, kus 10-euro eest omale pasta carbonara ja pepsi ostsin. Peale söömist alla treminali tagasi minnes, oli lennukasse nii palju inimesi kogunenud ning samuti oli päris võimatu samal ajal koos ülejäänud sadade inimestega internetti pääseda.Vähemalt oli päris põnev pikas järjekorras Shangai lennu peale ootavaid inimesi jälgida.

Kiiresti lisaks, et moskva lennuka igas vetsus oli rämeee suitsuhais. Ma vean kihla, et minu kõrval kabiinis olev inimene tossas samal ajal, kui ma seal elueest hingata üritasin :D Tegime veel Ivariga nalja, et nagunii on see tema suitsuhais, mille ta kuu aega tagasi maha jättis. Ma ei ole kindel küll miks ta siis naiste vetsus käima pidi :'D

Lõpuks sain ka mina lennuki peale, arvates, et esimest korda pika maa lendamine on ikka vägev kogemus. Või vähemalt normaalne... EI OLNUD! :D See oli KO-HU-TAV. Ilmselt oleks parandanud asjaolu see, kui ma oleks omale parema koha valinud ja iga inimene mulle otsa poleks astunud. Samuti see, et need toolid C tähe kujuga olid ja selg sinna küürus sisse vajus, tegi asja natuuuukene ebamugavaks. Kuna mu selg oli niigi terve päev istumisest ja seljakoti tassimisest väga väsinud, siis ei suutnud ma kohutava ebamugavuse tõttu mitte minutitki magada. Samuti üürgasid viies eri suunas kõik lapsed, kes selle lennu peal eksisteerisid. Vahepeal kippus isegi pisar silma, et mis hullumajja ma sattunud olen :D

Lõpuks Bangkoki jõudes tahtsin üles leida bussi, mis mind khao san road'ile viiks, ksest mu hostel asub sellele väga lähedal. Kõndisin lennujaamas ringi, lootes et ehk kusagil bussipileteid müüakse, kuid ei leidnud ma muffigi. Läksin lennukast välja, tundsin esimest korda seda ulmelist kuumust (kuigi kell oli u 9 hommikul tai järgi), ning väljas seisvatelt bussi- ja taksojuhtidelt abi küsides, näitas üks ühes suunas, teine teises, ning kolmas rääkis üldse, et mingit bussi khao san roadile siit küll ei lähe :D

Lõpuks umbes 5 korda edasi tagasi käies leidsin ma bussipiletite müügikoha, maksin 100 bahti (2,6 euri) ning jäin teiste backpackeritega bussi ootama, mis lõpuks tuli umbes tunni aja pärast. Selle aja jooksul sain veidi selle kuumaga harjuda, ning lihtsalt leppida, et täiesti tavaliseks saab enamus ajast higine olemine :D

Bussiga loksusime need 30km kesklinna peaaegu 1,5 tundi. Arvake, mitu korda me selle tee jooksul ummikusse jäime. Jep umbes NELI......Samuti olin ma sel hetkel järjest juba 24 tundi üleval olnud ning ka selg väsis jällegi seal krimsus istudes väga ära.

Kui me lõpuks kohale jõudsime oli see kogu tripp seda niii väärt! Need ulmelised tänavad, kus iga nurga peal miljonid elektriliinid ennast püsti üritavad hoida, need motikasõitjad ning roosad ja muud kirjud taksod kes iga asja peale tuututavad ning turistid, kes jumala eest aru üritavad saada kuhu nad sattunud on.

Kuigi ma olin kohutavalt väsinud, olin ma nii õnnelik, et sellegipoolest sellist ärevust ja õnnetunnet tundsin. Süda puperdas sees ning nägu oli naerul, sest sellist hullumeelsust ja totaalselt teistsugust elu  ja tänavapilti ma näha tahtsingi. Ja ka arusaamine, et ma TÕESTI lõpuks siin olen, hakkas kohale jõudma.

Uudistasime ühe teise backpackeriga (nimetame teda Robiniks, sest ma kahjuks ei mäleta mis ta nimi oli :D), kellega lennukas jutustama hakkasime, tänaval ringi ning vahetasin veidi raha bahtideks, sõime oma esimese tai toidu, milleks oli chicken pad thai (nuudli kana roog, maksis 40 bahti ehk umbes 1eur), ning läksime 7/11'sse sim kaarti ostma. Mul on NIII kahju, et ma järgnevalt juhtuvat pildile/filmile ei saanud, sest teate neid uutel mobladel pisikesi jubinaid, mis koos nano simiga mobla sisse pannakse? See sim'i hoidja, ilma milleta sim'i moblasse panna ei saa? See asjandus lendas Robinil suure kaarega otse PRÜGIKASTI!!! OH juuuudas kuidas ta selle suure prügikasti sees sobras, inimesed vahtisid, mina üritasin täie jõuga naeru kinni hoida ja tema ise oli paanikas, käed üleni mingite toidujäänuste ja muu jamaga koos, üritades seda sim-jubinat nagu nõela heinakuhjast üles leida :'''''D

Kas te kujutate ette, TA LEIDIS SELLES ÜLES!! Ta ise oli ka üllatunud :D Minu mobla oli kahjuks samal hetkel müüa käes, kes sim'i regada üritas, sellepärast ma juhtunut filmile ei saanudki. Ostsin omale 20-euri eest kuuks ajaks piiramatu interneti. Sama päeva õhtul avastasin, et ma ei saanud mobla numbrit ega tšekki tõestamaks, et ma selle üldse seal ostnud olin :D Ma olin lihtsalt nii hirmväsinud, et ma ei tulnud selle pealegi, et küsida...

Peale kogu seda tralli võisin lõpuks oma hostelisse sisse checkida, käisin seal pesus ning mõtlesin, kas oleks parem mõte magama minna (peale 26h ülevalolekut) või ringi vaadata. Kuna natuke energiat veel jagus ning kogu keha oli reisimisest kange ja väsinud, otsustasin massaaži minna. Käisin oma elu esimeses TAI massaažis, mis oli ausalt PARIM massaaž mida elusees saanud olen. Ja ma maksin 1h eest 5 eurot... I never wanna leave this place.... Kuna mul polnud õrna aimugi mida see endast kujutab ning liiga palju valu ma ka ei kannata, palusin mitte väga tugevalt teha. Anti selga suur t-särk ja püksid, viskasin ühe suuremat sorti kõvema voodi peale pikali ning massöör surus oma keha raskusega täpselt paraja raskusega õigetesse punktidesse, väänas ja mudis ja ma nautisin seda lihtsalt niiiväga. Muidugi oli ka suurepärane see, et sain 26h jooksul esimest korda pikali visata.

Peale seda oli mul nii super hea ja lõõgastunud olla, samas olin nii väsinud, et läksin hostelisse 3-ks tunniks magama, et õhtupoole jälle khao san road'ile uudistama minna. Sellest ja ka järgnevast päevast, kus ma 6 tundi omale mugavaid plätusi otsisin, kirjutan ma järgmises postituses, kuna praegune venib muidu liiiiiga pikaks. :)

Lisan oma instasse igapäevaselt päris palju story'sid, kui huvitab siis follow me :) www.instagram.com/silviavolmar

En Ingles 

My trip to Thailand started on 28th of February and I was flying to Bangkok via Moskow with aeroflot. As I had 6 hours waiting time in Moscow airport, for some reason I was more afraid of that than 9-hour flight from there to Bangkok. I just thought that the fist time travelling long haul flight was gonna be fun :D  It WAS NOT. Not awesome at all. My back was so tired, I was so fricking uncomfortable cause of the c-shaped chair, all the people who were passing me were also stepping on me cause I chose such a ''great'' seat and ALL the babies on board were screaming during the whole flight....

The Moscow airport was amazing though, fast free wifi, very clean and I even had a big corner all to myself cause there wasn't many people there at that time.  After skype'ing with Jeliza and watching some youtube videos I had some pasta carbonara and pepsi for 10 euros at one restaurant.
After that I discovered that the airport was suddenly full of people, mostly chinese who were boarding a flight to Shanghai. Did not think that people watching would be so interesting :D  

When I finally arrived in Bangkok, I thought that 30km to the city was gonna be like...30km. It  felot a loooot more - 1 hour waiting for the bus and during the 1,5h drive to the city we were stuck in traffic for 4 times... But when we finally arrived to Khao san road, it was all sooo worth it! Although I hadn't slept once in 26 hours, I was sooo excited to be here! 

We were walking around with another backpacker, changing the currency, eating our first thai meals and organising sim cards from 7/11 store. I bought unlimited data for 1 month and it cost me 20 euros. The funniest thing that happened...you know the tiiiny-tiny nano sim card holders the new phones have? The one you put into your phone with the sim card? The other backpacker accidentally threw it directly to the big trash bin! Ohhh how he was digging in the trash trying to find it and his hands were covered with food and other stuff people had thrown in there...oh it was gross but at the same time soo hilarious. All the people were watching like whatt the hell is he doing and I was trying really hard not to laugh :D didn't work though. And guess what, HE FOUND IT! He was surprised himself :'D I'm so sad I couldn't catch it on camera cause the seller was installing a sim card to my phone at the same time. 

Then I finally checked in to the hostel and couln't decide if to go to sleep or look around. I thought going to Thai massage was a good idea as my back and whole body was just so tired of travelling. BEST DECISION EVER. It was the best massage I have ever had and afterwards I went to my hostel to sleep for few hours. Woke up around 8 in the evening and went to discover the famous Khao san road. Met some backpackers on the way there and had a lot of fun. But about that and about the next day (when I spend just 6 hours trying to find comfortable flipflops) Im gonna write in the next post cause this one is already soooo long :D

I'm sharing quite a lot of instagram stories, if you don't wanna miss them then follow me :) www.instagram.com/silviavolmar

I QUIT MY JOB TO GO TRAVELLING (eesti keeles & in english)

Yep...I quit my job to go travelling...


Mõte töölt ära tulla ja Taisse reisima minna lõi mulle pähe 10. jaanuaril tagasi täiesti lambist keset ööd poolunes olles. Arvake ära kui palju mul peale seda und oli...

Juba veidi aega olid mu mõtted ketranud selle üle, et mis ma siis peale hakkan, kui ma uut tööd ei leia. Sest tõesti, ma olin juba mõnda aega mõelnud, et tahaks hirmsasti tööalaselt midagi täiesti uut ja teistsugust proovida. Täiskohaga hommikust õhtuni kõnesid võtta ja täpselt üht ja sama juttu ajada väsitas mind lõpuks peale 1,5-aastat ära ning peale nädalast talvepuhkust oli küll tunne, et midagi tuleb ette võtta. Mõnda kohta sai ka kandideeritud, ühte isegi päris huvitavasse, ning lootsingi, et sinna tööle saades läheb elu jälle vähe põnevamaks.

Samuti olen ma pikalt unistanud pikemaks ajaks reisile minekust, vähemalt kuuks või paariks. Aga kogu aasta puhkust korraga välja võtta ja hiljem terve aasta järjest seetõttu töötada tundub ka eriti nõme. No milleks? Ning kui töökohaga rahul olla, siis ilmselt ei julgeks ega tahakski lahkumisavaldust anda, et pikemaks ajaks reisile minna. Palgata puhkus oleks muidugi sellel puhul ideaalne, juhul kui ka tööandja sellega nõus oleks.

Sel hetkel lõigi mul pähe, et miks mitte minna praegu reisima? Praegu, kui just mõtted töövahetuse ümber keerlevad? Mul pole ühtki laenu, oma korterit, looma või muud kohustust mille üle muretsema peaks. See on ju PERFEKTNE aeg minna!!!!  Mõtlesingi omaette ja jällegi poolunes, et kui ma nüüd uut ja head töökohta ei leia, lähen kuuks ajaks Taisse reisima.

Vaatasin kaks päeva järjest lennupiletite hindu, uurisin teiste youtube'i videosi Taist ning läksin sinna mineku mõttest lihtsalt nii põnevile! Rääkisin sellest ka kahele töökaaslasele, kes selle mõtte peale nii vaimustusse sattusid, ja ütlesid, et muidugi läheksin!!! Ja sisimas lootsingi, et ma seda töökohta ei saa, sest Taisse reisimise variant tundus kordades ahvatlevam... Ja kui ma päev hiljem teada sain, et ma seda töökohta ei saanud, olin ma niiii excited, sest sel hetkel ma teadsin, et MA LÄHEN! MA LÄHEN TAISSE!!!!!!

12. jaanuaril, ainult kaks päeva hiljem, olid mul piletid ostetud! Minek on 28. veebruaril ja tagasitulek 27. aprillil. Ning esialgse ühe kuu asemel tundus parem mõte minna hoopis kaheks kuuks... Aga eks kunagi ei tea mis saab. Äkki tulen kohe tagasi, äkki jäängi sinna või leian tulevase abikaasa kandidaadi ja kolin üldse jumal teab kuhu elama. Või siis hoopis ei lähegi, sest leian esimese, teise või kolmanda vabanduse. Ehk kes seda enne ikka teab kas on minekut või mitte, kui ma veel kohal pole.

Lisaks siinkohal, et kõige kaugem punkt Eestist kus ma käinud olen, on Hispaania, ja midagi nii spontaanset ja hullumeelset pole ma kunagi teinud. Ma lihtsalt ei tundnud ennast kunagi ''selle'' inimesena, kes julgeks töölt ära tulla selleks, et nii kaugele üksi pikemaks ajaks reisima minna, missest, et ma sellest aastaid unistanud olin. Neid jutte selliste hulljulgete ja spontaansete inimeste kohta olin ma vaid netist lugenud...

Täna on 23. veebruar ja piletite ostust on möödas peaaegu poolteist kuud ning homme on mu VIIMANE tööpäev Sutherlandis. ULMEEE! Ma ei suuda seda uskuda! Aeg on läinud niii kiiresti, et see on hirmutav. Aga põnevust jagub, sest töökaaslane (tervitused Valvas;)) teeb loodetavasti meile vabariigi aastapäeva puhul suure kandiku kiluvõikusi, ning mina toon viimase tööpäeva puhul oma armsatele töökaslastele mandli ja kreemitäidisega megapehme, sooja, suussulava ja parima kringli;)

Reisini oodatud aeg on läinud ka seetõttu palju kiiremini, et tegevust on olnud sigapalju! Ma olen kirjutanud nimekirju asjadest mida kaasa võtta, researchinud erinevaid reisiseljakotte, kalkuleerinud kui palju mul kogu reisi jaoks raha vaja läheb ja kust ma selle üldse välja võlun. Hunniku oma asju üles pildistanud ja maha müünud ning tänu sellele umbes 225 eurot reisifondi lisanud (SUURED TÄNUD kõigile, kes kasvõi mõne euro eest minult miskit ostsid, see on mind nii palju aidanud!!! kui keegi veel minu reisi toetada soovib ja miskit osta tahab siis vaadake mu eelmist blogipostitust siit: http://silviavolmar.blogspot.com/2017/01/muun-oma-stuffi.html). Lisaks olen ma üles kirjutanud rida asju mida ma enne reisi tegema pean ning vaadanud ära kõikvõimalikud youtube videod mis räägivad üksi reisimisest, minimalistlikust pakkimisest, reisiseljakottidest, asjadest mida Tais teha ja kuhu minna jne jne jne. Loodetavasti blogin nendest teemadest ka tulevikus, niiet hoidke silm peal:)

Kokkuvõttes lihtsalt mõtlen ja loodan, et tuleb suurepärane tripp ja kui ma kunagi tagasi tulen, siis kordades õnnelikuma ja eneseteadlikumana.

Kui te ei soovi minu tegemistest Tais ilma jääda, siis jälgige mind snapis ja Instagramis!

www.instagram.com/silviavolmar

Snapchat: silviavolmar

En Ingles:
I’m not quite sure if I’m gonna write my future blogposts in English... It is just so much more work and effort. And I know that so many people, including my amazing family, would read it only Estonian. But let's try.

So I’m going to Thailand for two months. Jeppp! And I quit my job. And the only thing I have planned right now is to stay in one awesome hostel in Bangkok for few days. And after that?! I have no idea!!!

The idea came to me on 10th of January in the middle of the night when I was half asleep. I was wanting to do something different workwise for some time already and my mind was playing around the thoughts of what to do when I don’t find anything else and interesting to do. And I realised, why the hell shouldn’t I go travelling right now when I have wanted to do it for such a long time?! I don’t have any loans, my own apartment, animals or anything other to take care of. No responsibilities! IT'S PERFECT TIMING!!!! (okay, I have a palmtree in my room which I have managed to keep alive for over two years already and I also have to pay my cell phone service like 20 euros a month to keep my mobile insurance, but whatever...)

I understand it’s quite difficult when you want to go travelling for a longer period of time but have found quite a good job what you just don’t want to quit. But to use your annual vacation all at once and then work 1 year in a row without any vacations? Does not seem very exciting to me. I don’t really know if I would’ve come up with that idea when I was in a different situation than I am right now. But I’m very happy that I did.

So when I found out that I didn’t get the job I was hoping for, I got more and more excited! That means I’m going!!! I'M GOING TO THAILAND! I bought the tickets 2 days later, on 12 of January and I'm flying out on 28th of february and coming back 27th of April. And I’m so freaking excited!!! I've never been the one doing something that spontaneous. I have only seen other people quit their jobs and follow their dreams but I never thought I have the courage to do that. I'm so happy!

But you never know what’s gonna happen, If I’m only staying for two months or coming right back. Or maybe finding a future husband, moving who the hell knows where in the world, or not going at all because of some stupid excuses. So let’s see how everything’s gonna go. Very much hoping for an amazing trip, and whenever I come back, to be smarter, happier and more tanned than ever:)

If you want to support my travel you can visit my last blogpost where I sell my stuff!  I am so thankful for people who have bought something for even few euros, because of that I have saved up already 225 euros to my travel fund!!! Thanks guys! (http://silviavolmar.blogspot.com/2017/01/muun-oma-stuffi.html) 

Follow me on Instagram & Snap if you don't wanna miss what I'm gonna be up to in Thailand!

www.instagram.com/silviavolmar

Snapchat: silviavolmar

Kuidas sai alguse minu tervislik eluviis /// My healthy lifestyle journey

Hei sõbrad!

Väga kaua olen ma tahtnud teha postitust oma tervislikumast eluviisist, mis sai alguse umbes jaanuari keskelt. Olin saanud novembikuus MyFitnessist liitumisel kaasa tasuta kehaanalüüsi ja loomulikult olin ma jätnud mineku viimasele minutile (ning lootsin enne minekut ka võimalikult kaua trennis käia, et veidikene olukorda parandada), ning lõpuks vedasin ennast kohale paar päeva enne selle aegumist. Poleks esialgu arvanudki, et see mu motivatsioonile esimese tõuke võib anda.

Ütles siis see nägus treener, et 10kg võiksin alla võtta küll, ning olin sellega ka muidugi nõus. Mõni aasta tagasi Scala Fitnessis kehaanalüüsis käies olid mu näidud, rasvaprotsent, lihasmass ja muu kõige paremas korras ja ka mu kaal näitaski umbes 10kg väiksemat numbrit. Ehk on väga hästi tunda, et eriti tervislik ma viimased paar aastat küll olnud pole.

Peale kehaanalüüsis käimist hakkasingi vaikselt mõtlema, et ehk võiks tõesti lõpuks proovida veidi tervislikumalt toituma hakata. Hakkasin otsima internetist tervislikke retsepte ning leidsin ka paljasporgandi blogi, mida lugedes ma aru sain, et enamus mu igapäevatoidust oli täiesti töödeldud ja ebatervislik, kuigi sõin täiesti tavalisi portsjoneid ning mitte liiga ulmelistel kellaaegadel. Kuna ma toitumisest eriti palju ei jaga ning kokkamisoskusega samuti ei hiilga siis ei saanud ma arugi, kui halvad need toidud mu kehale olid, mida varem igapäevaselt omale sisse sõin. Leidsin tema blogist palju megahäid, maitsvaid ja tervislikke retsepte ning lisaks tõstis see ka mu motivatsiooni.

Mõni võib ehk arvata, et minu muutus tervislikumaks käis kähku ja ehk üleöö. Tegelikult võttis see päris kaua aega ja mõttetööd, sest ma ei suutnud hakkama saada mõttega, et ma oma elu ilma krõpsude, friikate, burkside ja siidrita elama pean.... Ma olin söögist ja rämpstoidust niivõrd sõltuvuses ning seetõttu ei uskunud ma elusees, et tervislikult toituda suudan.

Alustasin väga rahulikult ja vaikselt, jätsin välja mahlad ja muud magusad joogid ning harjutasin ennast päevas 1-2 liitrit vett jooma. Samuti jätsin vaikselt välja kõik töödeldud toidud ja sõin rohkem värsket ning õppisin veidi rohkem aega toidutegemise peale kulutama. Mõne nädala jooksul mu motivatsioon aina tõusis ning lisaks ostsin omale kaks väga huvitavat raamatut ning ka vitamiine ja mõned toidulisandud. Ning iga päevaga hakkasin endasse rohkem uskuma, et ma saan sellega hakkama!

Olingi vaikselt jõudnud punkti, kuhu ma varem jõudnud polnud- endasse uskumine. Ma ei uskunud, et suudan loobuda toidust, millest ma nii sõltuvuses olin ja mida ma täiesi tavaliseks ja normaalseks pidasin aga mida nädalad edasi, seda vähem oli mul isu nende toiduainete järele. Ning kolme kuu möödudes on kõik magusad asjad minu jaoks palju magusamad ja soolased toidud maitsekamad kui varem. Joon teed ilma suhkruta, mida varem täiesti rõvedaks pidasin ning soola, pipart ja muid toiduaineid on toitudele palju vähem vaja lisada. Minu ema ja venna jaoks söön ma täiesti maitsetuid toite:D Krõpsu söön ma vahel küll, kuskil korra 2-3 nädala jooksul, ning usun et, võin endale kõike lubada, kuid mõistlikus koguses. Igal inimesel on craving'ud ning endale neid täielikult keelata ei tasu.

Kogu selle jutuga tahtsingi jõuda sinna, et kui mina selliseks muutuseks suuteline olin, suudab seda igaüks. Põhiline on leida või tekitada endale vaikselt motivatsiooni (näiteks trenniriiete, terviseraamatute ja toidulisandite ostmise näol :D). See võib võtta aega aga see on seda väärt. Rohkem väärt kui kõige ebatervisliku söömine, mille järgi isu tuleb. Ning kui see jutt kasvõi ühele inimesele korda läks ja veidi motivatsiooni tekitas, olen ma õnnelik!

///
I have wanted to make this post about eating healthy for a long time now. It started in January when I had to use the opportunity to go to body analysis in MyFitness where the machine calculates your weight, body fat %, muscle mass and other cool things. I knew that the results are not gonna be good but I wanted to go anyways. And who could have known that it would be the beginning of my motivation for eating more healthy!

It was not an easy start, rather very difficult. The hardest part was to believe in myself that I could do it...and it took some time. As I did not have much knowledge about healthy eating and lifestyle, I started to google about it and found an awesome blog. After reading it I realised, that the food I was eating was so unhealthy. I was eating only processed foods and that was the reason I had gained weight during last 2-3 years. I was so addicted to it and I just did not think that I could eat healthy.

I slowly started to exclude juices and other sweet drinks and also fast and processed foods, which I was so used to eating almost every day. In the beginning I let myself eat what I wanted pretty often, but as the time went by I felt that I did not want to eat these foods as much anymore. As I ate more healthy, I felt my body changing and every time now when I eat any kind of proccessed food I don't feel as good when I eat healthy. And after few weeks I had slowly reached the point where I had not came before- I started to believe in myself.  

It was a tough start and it took time, but is was so worth it. The best thing is that making healthy decisions gets only easier and easier with time. After some weeks I felt that my body didn't that crappy food anymore and it felt so good when I ate healthy. Sweet things got only sweeter in time and salty foods more salty. I didn't need to add sugar to my tea anymore, although before I though it tasted gross...

With all this, I just wanted to say that if I am capable of this change, anyone is. It started to be one of the hardest things I've done but every day it gets easier and it is so worth it. Its just amazing to feel amazing and comfortable in your own body. And If I have motivated at least one person reading this, I'm happy!

21. jaanuar vs 10. aprill. -3,5kg

Ostsin ka kaks raamatut, millest üks on ''Sool, suhkur ja rasv''. See räägib sellest, kuidas toiduainete tööstused on toitudes arvutanud välja täpse soola, suhkru, rasva ja muude ainete kogused, et inimestes sõltuvust tekitada. Nii loogiline! Aga polnud varem selle peale tulnudki. Samuti ostsin Orgu raamatu ''Garanteeritud kaalulangus'', mis räägib üldiselt tervislikust eluviisist, näiteks sellest, kuidas leida motivatsiooni, mis toiduaineid süüa hommikuti, et ei tuleks väikse aja pärast näksimise isu, vitamiinide ja mineraalide, toitainete ja toiduainete kasulikkusest ning muust lihtsast ja loogilisest, millest lugedes tundub, et tegelikult ei ole see üldse nii keeruline tervisliku eluviisiga alustada. Soovitan lugeda! 

Olen alati armastanud trenni teha (eriti bodypumpi) kuid rohkem motivatsiooni oli käia klubis ja rühmatrennides kohapeal. Viimatega kuudega olen ma hakanud kodus treenimist nii nautima, et otustasin lepingu MyFit'i üldse lõpetada. Ning siiamaani teen trenni umbes 4-5 korda nädalas! Nii rõõmus oma väikse koduse jõusaali üle :)

///

I have always loved to work out but I had more motivation for training in the club than at home. I've had the bodypump set for more than 4 years already but only from now I have started to enjoy working out at home. I even ended the contract with MyFitness and now I'm still working out 4-5 times a week:) Im so happy of my little gome ''gym''!

Samuti võtan igapäevaselt d-vitamiine, omega-3 kapsleid, multivitamiine-mineraale self'ilt ning spirulina tablette. Miks ja milleks need kasulikud on võite lugeda paljasporgandi blogist! http://www.paljasporgand.ee/toidulisandid

Lisan ka mõned pildid toiduainetest, mis mu kappi viimaste kuude jooksul sattunud on:)

Viimane postitus Hispaaniast! Lõplikult Eestisse!

No lihtsalt niii imelik ja veider tunne valdab mind sees. Täna on mu viimane õhtu siin Hispaanias ning homme, 1. juuli hommikul olen lõplikult Eesti poole teel.

Ma ei kahetse siia tulekut, sest see kogemus oli korralik ning ma õppisin nii mõndagi, kuid samal ajal polnud see mida ma oodanud ja lootnud olin. Kuid ikkagi olen ma veidi kurb ja mu kõhus keerab, sest ma ei suuda uskuda, et ma arvatavasti viimast korda Elchet näen. Ma olen siinolekuga harjunud ning mul on siin mugav, kuid siinne elu ei olnud selline, mis mind siia tagasi tooks.

Nagu ei arvanud ma, et ma siin elades Eestit (eriti veel Tallinnat) igatsema hakkan, ei arvanud ma hiljem siinse eluga harjudes, et natukenegi kurb oleksin siit lahkudes. See tunne on niii veider.

Kui veidi mõnusat juttu ajada, siis mu juunis Eestis käik oli niiii hea ja ma ootan nii väga Eesti suve ning rohkem oma sõprade ja perekonna nägemist!

Eestisse sõit algas 3. juunil ning ma olin nii elevil! Selgituseks siis, et algselt soovisin kuu aega varem projekti lõpetada, kuid lõpuks tulin siiski siia tagasi, et siin 30. juunini projekt ilusti ära lõpetada. 

Alicante lennukas oli ilus ja suur ja minu ukulelega, mis tegelikult 10 cm käsipagasi mõõtmetest üle oli, õnneks probleeme ei tulnud. Samuti tegi meele mõnusaks see, kui tax free poes ühte ülihead likööri proovida pakuti. Muidugi pakkus seda üks kena noormees, kellesuguseid siin tihti näha ei ole :D Esialgu oli pitsi põhja kallatud kuskil 1 cm seda megahead ja megamagusat likööri, ning kui ma pudelit lähemalt näha soovisin, kallati mu pits ääreni täis ja peale vahustamata vahukoor. No niii hea oli, et pidin selle pudeli ostma ning ülejäänud lennukas passimine läks ka mõnusalt:)

Kui ma esialgu arvasin, et pisarad silma toob eesti nägemine, siis juhtus see hoopis siis kui lennukist norrat nägin. Lihtsalt niiii ilus! Ning kõige suuremad õnnepisarad tõi siiski see kui lõpuks Eesti lennujaama jõudsin ning Ema ja Netit kallistama:)

Räägitakse, et kui minna pikemaks ajaks välismaale elama, siis tabab kultuurišokk pigem kodumaale tagasi tulles. Mina kartsin kõige enam seda, kui kurjasi Eestlasi tänaval kohtan :D Kuid olin nii üllatunud ja seda heas mõttes! Pigem oli näha naeratavaid ja sõbralikke inimesi ning isegi kangapoes sain ühe armsa tädiga jutule:)

Üldiselt möödus see 1,5 nädalat nii mõnusalt ja teguderohkel ning pea kõik kõige kallimad sai nähtud! 

Muidugi võiks mainida ka Hispaaniasse tagasisõitu, kui pariisi lennukas mul teise terminali ja lennule jõudmiseks vaid pool tundi aega oli. Ma tegelt ka ei arvanud et jõuan! Küsisin abi mitmelt inimeselt (ps isegi lennujaama töötajad ei räägi inglise keelt...), ning oleks vaid üks inimene mind valele poole saatnud, poleks ma oma lennule jõudnud. Samuti viimased 10 minutit oli mu elu parim jooks hahaa :D Hispaanlane poleks selle kiirustamisega kindlasti sellega hakkama saanud :) 

Olgu, ma nüüd lõpetan! ei jaksa siin pargipingil enam istuda ning homseks vaja välja puhata. Samuti võite oodata viimast postitust hispaania ja eesti erinevuste vahel:)  Homme õhtul jõuan lõplikult Eestisse ja suve nautima!

Silvia

Beautiful Norway!

My amazing Laulasmaa:)

Tallinn!

Now I understand why everybody takes pics of their sushi:) 

Part ll. Hispaania ja Eesti vahelistest erinevustest! Liiklusest, hindadest ja üldisest linnapildist. (31. postitus Hispaaniast)

Eelmises osas kirjutasin ma hispaanlaste ja eestlaste vahelistest erinevustest (LINK), ning sel korral räägin kõigest muust huvitavast, mis mulle siin elades silma on jäänud. Hindadest, liiklusest ja üldisest linnapildist.

Mõnda aega peale oma ratta ostmist ning peale paari kuud siin elamist sain aru, et siin on hirmus kitsas. Enamus tänavatest on siin üherajalised ja ühesuunalised ning ka kõnniteed on umbes meetrilaiused, mis teeb siin rattaga sõitmise päris keeruliseks. Samuti viimasel ajal, kui ilmad mõnusalt soojaks läinud on, on isegi kõndimine veidi raske kui kõik Elche inimesed välja jalutama tulnud on.:D

Liikluse kohta võin öelda, et see pole nii hull kui seal põhjas arvatakse. Liiklus on küll VÄGA aeglane, st linnas on keskmine kiirus 30km/h, kuid autoõnnetusi ning kriimudega autosi pole ma siin pea üldse näinud. Samuti võin öelda, et bussijuhid on siin küll oma ala parimad. Sest ma ei kujutaks ise ette üherajaliselt tänavalt 90 kraadiga teisele üherajalisele pöörata, kui mõlemal küljel järjest hirmus palju autosi pargib. (Ja parkida siin ei osata.) Samuti kasutatakse autosignaali inimeste tervitamiseks, mitte selleks, milleks see mõeldud on:D

Politseiautosi on siin tänavatel hästi palju, päeval ringiliikudes võib neid näha kümneid. Ma pole küll täpselt kindel millega nad tegelevad, sest autod pargivad hunnikutes sõiduradadel ning inimesed ületavad teid igas suvalises kohas, kus võimalik, ning politseid see absoluutselt ei koti. Näiteks võib tuua selle, kui nägin tee ääres ühte kuuma kutti ratas käekõrval seismas ning samal ajal läksin suvalisest kohast üle tee ja vahepeal kiikasin muiates selle sama kuti poole. Teisele poole teed jõudes vaatasin korra uuesti tema poole ja nägin et tüüp oli politsei:D Noh, ups...:D kinni mind igatahes ei võetud.:)

Rääkides poodidest, siis siin selliseid Selveri ja Rimi taolisi ei leidu absoluutselt, kus siis oleks palju erinevaid toiduaineid ning ka tähtsamad riideesemeid, kosmeetikat ja muud. Selliseid keskusi nagu kristiine on siis umbes 2, mis asuvad linnapiiri ääres, ning kuhu bussiga sõitmine võtab päris kaua aega. Samas on siin palju mercadonasi, dialprixe, hiperber’e ja muidu toidupoode ning linnas ringi käies on näha, et pea kõikide majade esimesed korrused koosnevad väikestest butiikidest, kust siis näiteks käsitööasju, kosmeetikat või riideid osta saab. Samuti on siin palju väikeseid pangakontoreid, hiina poode, tapase baare, kebabi söögikohti ja muud huvitavat.

Minu jaoks on see niii tüütu otsida erinevaid asju terve linna pealt. Ohh kuidas ma selverit igatsen! Ja no tore-tore et minu kodu torupilli selver just sel ajal remondis on, kui mina 3ndal juunil Eestisse tulen :D Ja kojutulekust rääkides, jõuan ma 3nda juunil peale 22 õhtul Tallinna lennujaama, kui mõni kallis mulle vastu tulla tahab:)

Võibolla keegi mäletab kui ma kõige esimestes postitustes toidu hindadest kirjutasin ja nendest päris vaimustunud olin. Nüüd hiljem mõeldes, ei ole see hindade vahe üldse nii suur. Mõned asjad on kallimad kui Eestis, mõned asjad odavamad. Kokkuvõttes ei olegi väga vahet.

Eestis ostsin ma omale nullist külmkappi asju esimest korda eelmisel suvel, ning see koosnes peamiselt erinevatest valmis salatitest, võileibadest, kananagitsatest, krõpsudest ja ilmselgelt siidrist:D Ning paar nädalat peaaegu alati valmistoite osta oli jah päris kallis, seetõttu mulle tunduski, et siinne toit on palju odavam. Tegelikult hakkasin ma siiatulles normaalset sööki ostma, nagu eri pudrud, köögiviljad ja puuviljad, piimad ja mahlad, ning alkoholi olen ma siinolles tarvitanud väga vähe.

Samas võib siit riideid leida palju odavamalt. Primark on see esimene odavaim koht mis mulle meenus ning kuigi öeldakse, et kvaliteet väga madal, siis leidub seal ka palju asju, mille hinna ja kvaliteedi suhe on väga paigas. Sokki tuli mul küll paari pesuga auk sisse kuid samas trenniriietega olen mitmeid kuid bodypumbis käinud, bodycombatis higistanud ja jõusaalis pingutanud ning riided näevad siiani väga head välja. Samuti võib siit leida lõpmatuseni pluuse, lühkareid ja bikiine vaid paari euri eest. 

Sel korral siis kõik, jutt juba nii pikk valmis. Järgmine kord erinevusti leides kirjutan inimeste välimusest, siestast, ja kõigest muust mis pähe tuleb:) 

Muidugi ei saa mainimata jätta kui hirrrmsasti ma Eestisse tulekut ootan! Ainult 3 päeva veel!!!:)

Silvia

Part I. Eestlaste ja Hispaanlaste vahelised erinevused / The differences between estonian and spanish people (30. postitus Hispaaniast)

Hispaania ja Eesti erinevustest rääkima hakates peaks ilmselt alustama inimestest.  Veidi aega tagasi sattusin lugema artiklit ’’5 things you need to know if you´re hiring an estonian´´, mida keegi facebookis jaganud oli. See algas nii suurepäraste lausetega, mille sisule mõeldes ma varem arugi polnud saanud, et nii see asi tõesti on. 

’’There’s a saying that Southern Europeans are like peaches, whilst us Northern Europeans are like coconuts. That is to say, that the more expressive Southern nations tend to produce people who are warm and welcoming, and soft on the outside – but with core that is nonetheless difficult at times to penetrate; whilst us introvert Northerners tend to be more like coconuts, pretty tough to crack in the first place, but once you do, there’s no holding back.’’

Lühemalt öeldes, on lõuna-eurooplased nagu virsikud. Nad on avatud ja soojad ning väljastpoolt pehmed, kuid nendega lähedasemaks saada ning nende tuumani jõuda on tihti raske. Põhjamaade inimesed on rohkem kui kookospähklid. Nad võivad esialgu tunduda kinnised ja külmad, kuid nendega tutvudes ja koore purustades on nad soojad ning ei hoia end tagasi.

Seda võin end kogemusest öelda, et hispaanlased on tõesti soojad, naeratavad ja nendega on hirmus lihtne maad ja ilmad kokku rääkida, mis sest, et just tänaval teiselt kella küsides tuttavaks olete saanud. Esimeste postituste seas ühel korral ka räägin, kuidas bussijuhilt ühe kaubanduskeskuse asukohta küsides jõuame lõpuks selleni, et ta naine ukrainlane on ja minu vene keele oskus väga niru. Samuti kui Maria projekti külastades oli meil söögipaus, mil kasvatajate ja kokkadega ühe laua taga sõime, küsisid ja uurisid nad minult igasugu huvitavaid asju. Näiteks selle kohta, kas mul on Eestis või Hispaanias poisssõber, kas eestis magavad abielupaarid paljalt või kas ka mina seda teen:D Hahaha...mul oli nii naljakas kui üks naine mind selliste küsimustega pommitas, samas porises teine ta kõrval, et miks ta ikka minult selliseid küsimusi küsib ja no järgmine kord.  Ning ma olin nendega just samal päeval tuttavaks saanud. Igaljuhul on hispaanlastega tutvumine väga lihtne, nendega lähedaseks või väga heaks sõbraks saamine mitte nii väga.

Ma just jõudsin väikese avastuseni. Miks eestlased nii palju alkoholi tarbivad? Et just seda kookosekoort purustada! On ju tihti tunne, et pidudel peale paari õlut on tunne palju vabam ning palju lihtsam lõbutseda ja sõprade-tuttavatega maast ja ilmast jutustada. Ehk väike alkoholi tarbimine muudab meid kui lõunamaalasteks. Kas ma pole mitte geenius:)

Eestlased on samuti soojad ja head inimesed, kuid et seda näha, tuleb veidi rohkem vaeva näha. Nad võivad pealt külmad tunduda, kuid tihti peale paari sõna võõraga tuleb nende näole naeratus, mis purustab eelarvamuse sellest inimesest täielikult.

Võiks isegi öelda, et eestlased näivad rohkem ausatena. Nad võivad tunduda tihti külmad, kes teiste õnne üle alati rõõmu ei suuda tunda ning nad on kritiseerivad kõige ja kõigi suhtes. Kuid kas siis Hispaanlased ongi kogu aeg õnnelikud ja rõõmsad? Kas nad ei tunne teiste vastu trotsi ja viha? Seda ma küll ei usu. Eestlased hoiavad enda sees seda rõõmsat ja head poolt,  kui hispaanlased kinnist poolt... Lõpuks ei ole keegi teisest halvem ega parem. Ning peale seitset ja poolt kuud Hispaanias elades võin öelda, et ma armastan eestlasi! Nad lihtsalt on minu rahvas.

En Inglés

When talking about differences between Spain and Estonia, I should start with talking about the people living in these countries. A little while ago I read one article ’’5 things you need to know if you´re hiring an estonian´´, which started with amazing words.

’’There’s a saying that Southern Europeans are like peaches, whilst us Northern Europeans are like coconuts. That is to say, that the more expressive Southern nations tend to produce people who are warm and welcoming, and soft on the outside – but with core that is nonetheless difficult at times to penetrate; whilst us introvert Northerners tend to be more like coconuts, pretty tough to crack in the first place, but once you do, there’s no holding back.’’

So the Southern Europeans are like peaches, who are warm and soft on the outside, but hard to get to them, when the northern people are like coconuts. They can seem cold in the beginning, but when you get to them, they don’t hold themselves back.

I can say from my experience that Spanish people are that warm and welcoming, that people think in northern countries. They are opened and welcoming and easy to talk to about everything and anything. For example when I asked the busdriver a location of one shopping center, we ended up talking about my bad russian skills and his wife who is from Ukraine. And also when I visited Maria’s project last week for the first time, I got asked from the kinderkarten teachers  if married couples in estonia sleep naked or if I do :D They are really easy to talk to... But to get to know them better or become friends with spanish people...that’s the harder part.

I think I just discovered one big reason why estonian people drink that much alcohol. To crack the freaking coconut! It happens often that after a few beers the feeling is more free and opened, like it’s easier to talk to your friends about anything and have fun. That means that consuming alcohol makes estonians like southern people!

Estonians are also warm and good people, you just have to put in more effort to see it. They can often seem cold, who can’t always feel happy about other’s happiness and they are more critical about everything. Estonians are holding in their happier and opened side, when spanish people their inner side. In the end, no one is better of worse than the other. But after living in Spain for 7,5 months, I can say that I love estonians. How ever cold they can sometimes seem, they are my people!