Varsti ongi minek!:)

Lõpuks on mu mentor Jose oma kuuajaselt puhkuselt tagasi ning minu lennud bookitud! Lennuk läheb 1. oktoobril kell 7 hommikul ning kuna seal peab ilmselt mõni tund varem kohal olema, siis mu magamisest küll ilmselt midagi välja ei tule...:D

Mainiks siinkohal ära, et minuga samas organisatsioonis osaleb veel peale minu 7 noort euroopast (3 poissi, 5 tüdrukut). Nad on pärit Poolast, Saksamaalt, Norrast, Rumeeniast ja mujalt, peale minu pole Eestist kedagi. Igaühel on erinev projekt ning mina valisin noortega tegelemise. Valikus oli: education, youth, cooperation, media/communication.

Minult on nii palju küsitud, mida ma seal täpselt tegema hakkan, kuid ma ei oska sellele veel hästi vastata. See nimekiri erinevatest tööülesannetest oli EVS agreement´is nii pikk ja lai, toon neist välja mõned üksikud:

• To collaborate on the informative sessions organised by the city high schools to inform the young people about the diverse activities.
• To attend the program radio with other volunteers.
• Collaboration in a youth politic project in the youth centres.
• To visit the Education Centres in the area to reinforce the community work carried out by the Centre

Sellest, mida ma seal täpsemalt tegema hakkan, saan rääkida siis, kui kohale olen jõudnud:)

Meie mentor saatis meile ka meili, kus rääkis, et meil on 8 peale 3 korterit, mis on veidi vanema väljanägemisega kuid väga heas asukohas. Ehk siis on lootust, et nagu lepinguski lubatud oli, saan endale oma toa!

Meilis kirjutas ta veel, et kindlasti bikiinid ja ujumisriided kaasa võtaksime, sest oktoobris on väga soe. Jeee!:D Ning talv pidi väga-väga külm ja märg olema... Eestiga ei anna muidugi võrreldagi. Tallinna aastaseks temperatuuriks tuleb veidi alla +6 kraadi, Elches veidi alla +19 kraadi ning vihma sajab eestis ka u 3 korda rohkem...:D

Ning esimesed kaks nädalat pidi olema meil ´kohanemisaeg´ ehk töö algab alles peale seda ning korteris ei ole ka internetti. Kuigi siiski väga loodan, et saan blogimist jätkata!:)

Unistada ju võib, et minu tuba on vaatega ühe suurima palmipargi poole:) 

Nagu mulle üks sõber rääkis, oli tema eelneval õhtul oma minekus kahtlema hakanud ja veidi araks löönud. Jah, nüüd hakkan ma sellest järjest paremini aru saama.

Hakkasin ju vaikselt vabatahtlikuks saamise kohta uurima ja meile laiali saatma eelmise aasta oktoobris. Kuna siis ei tahetud mu kirjadele eriti vastata, hakkasin sellega uuesti tegelema uuel aastal. Ning kevadel, kui mind projekti vastu võeti, olin ma juba asjast nii vaimustuses ja oma minekus täiesti kindel, kuigi polnud veel rahastuseltki vastust saanud.

Olen lõpuks sellele igapäevaselt mõelnud ja tegelenud juba peaaegu aasta (sellega tegelemine tähendab ka tundide ja päevade ja kuude kaupa google street view´de vaatamist, eksole...). Ning mida lähemale aeg liigub, seda ebareaalsemaks see asi muutub. Muidugi tahan ma väga-väga-väga minna!!! Lihtsalt mu mõistus ei võta seda, et ma tegelt ka lähen, ja mu pea on nii sassis, et ma ei saa üldse aru mis toimub.

Ma olen nii elevil ja tegelikult ei kujuta ma ettegi, mis mind ees ootab. Ma olen reisinud kokku 7sse riiki: Lätti, Leetu, Soome, Rootsi, Türki, Venemaale ja Kreekasse ning mitteükski reis pole olnud kauem kui 2 nädalat. Kuna ma olen lennukiga sõitnud vaid Türki ja Kreekasse ning need on olnud ka otselennud reisikorraldaja kaudu, siis ei kujuta ma üldse ette kuidas ma lennujaamas ise hakkama saan... 

See mõte ja ettekujutlus, et ma jään Hispaaniasse 9ks kuuks, on nii veider. See tundub palju ebareaalsem, kui pea aasta tagasi, kui sellega tegelema hakkasin. Muidugi loen seda, et minek ebareaalne on, igast blogist, kus keegi pikemaks ajaks välismaale läheb. Aga ma ei oska seda kirjeldada. See on VÄGA veider tunne. Ma pingutasin selle nimel väga palju ja ma olen sellest nii kaua unistanud. Ja see saab lõpuks teoks! Ma olen õnnelik!!!