Mõtted vabatahtlikkusest, tulevikust, rahast ja internetist

Selle blogi mõte oli algselt vaid oma seiklusi üles kirjutada, kuid väikse ajaga on mõned ideed tekkinud, millest veel kirjutada tahaksin. Näiteks sellest, miks on mul nii suur seiklusjanu ning miks ma vabatahtlikuks tahan minna, ja ka sellest, miks ma raha vihkan ja ka internetti vaikselt vihkama hakkan. Mul on viimasel ajal nii kohutavalt  palju mõtteid peas, mistõttu mu magamajääminegi venib vahel 3-tunniseks sahmerdamiseks. Ja veidi paha tuju on ka täna. Arvasin, et oleks mõnus oma mõtteid veidi üles kirjutada.

Ma pole mitte kunagi täpselt teadnud mida tulevikus teha tahan. Mulle meeldib väga muusikaga ning spordiga tegeleda ja ka igasugu asju meisterdada kuid arvan, et need jäävad alati vaid mu hobideks. Aastaid tagasi olin ma kindel, et tahan tulevikus õppima minna eriala, mis kõvasti raha sisse toob. Näiteks IT või äridus või midagi sellist...kuid kes mind vähegi teab, siis ilmselgelt pole sellised alad üldse minu jaoks.  Aastate jooksul on mu mõttemaailm suuresti selles osas muutunud.

Mu mõttemaailma muutumist võib ilmselt tähele panna ka minu välimuses. 10nda klassi alguses võisin näida välimuselt päris tibina, üleni mustade juustega ja  kenasti riietumine oli olulisel kohal. Nüüd võib märgata mu väga mugavalt riietumist ning tatokaid ja neete, mis meeldisid ka mulle tol ajal, kuid nüüd on mul rohkem pohhui (vabandust) teiste inimeste arvamusest, kui enne. Ilmselgelt mulle meeldib teiste suust häid kommentaare kuulda kuid halvad kommentaarid lähevad enamasti  mu kõrvust mööda. (Herta ütles mulle täna, et mu eelmise blogposti põhjal imestas, et ma polegi kõige kirjaoskamatum inimene siin maailmas. Tnx Herta :D)

Hetkel kujutan ma oma tulevikku ette hästi palju reisides ja ringi seigeldes. Raha pole minu jaoks enam nii oluline ning viimasel ajal olen ma hakanud seda pigem vihkama. See on küll eluks vajalik ning muidugi on tore, kui saab elada nii, et ei pea jubedalt muretsema mingite arvete maksmise pärast. Kuid kas te arvate, et väga rikkad inimesed siin maailmas on ka kõige õnnelikumad? Ma ka mitte...Rikkus ja palju raha teeb inimesi pigem kurjaks kui õnnelikuks, ma arvan.

Minu seiklusjanust. Päris noorest peale olen mõelnud lihtsalt minna ja reisida, hääletada või rattaga ringi seigelda ja couchsurfida läbi eesti või minna isegi lätti, leetu ja mujale euroopasse (seletan järgmine kord, mis loom see couchsurfing on). Kahjuks pole ma siiani seda reisi ette võtnud kuid see julgus ja tahtmine seda seiklust ellu viia koguneb iga päeva ja aastaga aina rohkem. Ma arvan, et nagu ka teiste eestlaste probleemiks, on ka mul vaja suuremaid tegemisi palju ette planeerida, mis kokkuvõttes rikub kogu seikluse lõbu ära. Mõni päev tagasi hakkasin ma mõtlema, et võtaks päriselt sellise hullu tripi ette, kui soojaks läheb ja suvi tuleb...võtaks ratta, seoks sinna külge oma telgi, madratsi ja magamiskoti, paneks selga väikse koti kõige vajalikumate asjadega ning lihtsalt sõidaks umbes nädala ringi ja vaataks, mis elu toob...Mõne jaoks võib see hullu ideena tunduda, minu jaoks on see lihtsalt niiii põnev! Lihtsalt läheks ja avastaks üksinda ringi.

Mõni aeg tagasi küsisin ühelt inimeselt, et kas tema ei tahaks vabatahtlikuks minna. Vastati, et “ei, ega ma mingi taun pole!!“. Ilmselt mõtles ta, et kuna minul pole elus kusagile pürgida, on kõige lihtsam tee minna kuskile vabatahtlikult tööle. Ja ma olen siiamaani sellest vastusest veidi śokis... Aga noh, nii palju kui on inimesi, on olemas ka eri arvamusi.

Ma ei näe mõtet minna ülikooli ülikooli pärast, lihtsalt selleks, et midagi õppida. Pealegi, hetkel ma vihkan kooli... Miks ma peaksin siis tahtma kohe peale kooli lõpetamist jälle kooli minna? Muidugi tahan ma ringi seigelda ja elu avastada ja minna edasi õppima siis, kui tean, et tahan õppida vaid enda jaoks ja kui olen aru saanud, millega ma ülejäänud elu tegeleda tahan.

Vabatahtlikuks minnes tahan ma eelkõige ennast tundma õppida. Ma ei kujuta veel ette, kuidas ma erinevates olukordades ja perest kaugel eemal elamisega hakkama saan. Kuid kui mul seda kogemust ei ole, siis ma ei saagi ju teada! Ma usun ja olen kindel, et see kogemus kasvatab mind enesekindlamaks ja veidi rohkem eluteadlikumaks. Ma tahan nii väga õppida selgeks hispaania keele! No kujuta ette, et vaatad hispaania filmi ja saad aru mis seal räägitakse...niii äge! Tahan avastada erinevaid ameteid, sest ma tean, et selliseid ameteid, millest mul veel aimugi pole, on ikka sitaks palju! Oh..neid põhjuseid, miks ma minna tahan, on lihtsalt nii palju. Lihtsalt niiväga tahan-tahan-tahan!!!

No lihtsalt lugege seda! http://www.estyes.ee/index.php?loc=308&tree=189_308&lang=1  Need teiste jutud ja kogemused on lihtsalt niii inspireerivad!!!

Nüüd natuke teisel teemal..meie armsast E-RIIGIST. Öäk. Mõni päev tagasi torkas mulle just pähe, kuidas enamus noori ei ela tegelikult reaalses maailmas. Kaasa arvatud mina. Internet...ilmselt teavad kõik misasi see on, eks.  Tegelikult on kohutav  mõelda, kui suur osa ühest päevast kulub netis istumisele, kuigi tegelikult pole seda “maailma“ reaalselt olemas. Kui internet järsku õhku haihtuks, kuidas me elada oskaks? Nii suur osa elust jääb lihtsalt reaalses maailmas elamata suure internetisõltuvuse tõttu. Ma ise kuulun samuti nende "netisõltlaste" hulka, nii et ei saa teisi kritiseerida.

See siin on ka üks väike põhjus, miks siit eestist ära tahan põgeneda - tahan rohkem nautida päris elu. Ja kui aeg internetis passimisele kahaneks ühelegi tunnile päevas, oleks see juba päris hea tulemus.

Ma nüüd siis praegu lõpetan, tsaupakaa!