Mõtlesin
hakata blogi kirjutama, kuid ei kujuta muidugi ettegi, kuidas see mul välja
hakkab tulema. Pole ma ju kunagi blogi pidanud, ainult oma ’päevikusse’ mõned
hullemad seiklused üles kirjutanud:D Siin blogis hakkan ma arvatavasti rohkem
postitusi tegema sügisest, kui välismaale vabatahtlikuks lähen! Kuid ega enne,
kui ma lennukil pole, pole miski nii kindel.
Välismaale
vabatahtlikuks minemise mõtted tekkisid juba mõned aastad tagasi, kui vaikselt
mõtlema hakkasin, mida peale kooli lõpetamist edasi teha võiksin. Ülikooli pole
veel kindlasti plaanis minna, sest ei kujuta veel ettegi, millega ülejäänud elu
tegeleda tahaksin.
Mõttes
oli veel ka minna au-pair’iks või välismaale reisima-avastama-tööle. Kuid kuna
lapsehoidmise kogemust mul väga ei ole, siis jäi esimene mõte ka katki.
Austraaliasse mineku mõte on küll alles, aga enne oleks siiski hea oma inglise
ja hispaania keelt arendada ning veidi ennast tundma õppida. Ma ju tegelikult
veel ei tea, kuidas üksi reisimisega ning perest kaugel elamisega hakkama saan.
Eelmise
aasta sügisel hakkasin uurima-puurima, kuidas see vabatahtlikuks mineku süsteem
üldse käib ning mis selleks vaja teha on. Mõttes on siis minna Hispaaniasse,
sest hispaania keelt mõni aasta õpitud ja keel on minuarust väga ilus. Ning
kuigi ma Hispaanias kordagi käinud pole, on see riik mulle sellise mulje
jätnud, et seal võiks mõnda aega elada küll!
EVS
(European Voluntary Sercvice) on üleeuroopaline organisatsioon, mille kaudu
saavad 18-30. aastased teha välismaal 2-12 kuud vabatahtlikku tööd ning sealjuures
tutvuda selle riigi keele, inimeste ja kultuuriga.
(rohkem
infot euroopa.noored.ee kodulehel!)
Euroopasse
vabatahtlikuks minnes peab vabatahtlik ise maksma 10% transpordikuludest.
Elamise ja söömise katab vastuvõttev organisatsioon (või koordineeriv
organisatsioon, ei jaga veel neid rahaasju), lisaks antakse igakuist taskuraha,
mis pole küll kuigi suur, kuid elamiseks piisav. Kui tahetakse minna
väljaspoole Euroopat, siis peab ise maksma kõik reisikulud ja lisaks ka veel
projektitasu mis on umbes 100 euri ringis.
Esimeseks
sammuks oli saatva organisatsiooni leidmine. Saatsin mõned meilid listis
olevatele organisatsioonidele ning päris ruttu leidsingi EstYesi, kes oli nõus
mu saatvaks organisatsiooniks olema. EstYes on noorteorganisatsioon, mis
korraldab noortele erinevad rahvusvahelisi töömalevaid ning laagreid ning on
vabatahtlikele ka saatvaks või vastuvõtvaks organisatsiooniks.
Teiseks
sammuks oli vastuvõtva organisatsiooni leidmine. Olin juba eelnevalt teiste
vabatahtlike blogidest lugenud, et selle leidmine võib olla päris aeganõudev ja
keeruline. Kuna ma alustasin erinevatele organisatsioonidele meilimisega juba eelmise
aasta sügisel, siis sain 30-40le saadetud meilile vaid paar vastust sisuga, et “meil
on juba vabatahtlik olemas“ või “järgmise aasta projektile kandideerimiseks
saada motivatsioonikiri ja cv jaanuaris“ jnejne. Lõpuks peale suurt meilide
saatmist sain teada, et enamus otsivad vabatahtlikke alles uue aasta algusest
ning nüüd jaanuaris hakkasingi uuesti meile laiali saatma.
Lõpuks
tuli kohale ka mõni meil, kus paluti et ma oma motivatsioonikirja ja cv
saadaksin. Ja kuigi see cv tõlkimine eesti keelest inglise keelde eriti
keeruline polnud, siis motivatsioonikirja kirjutamine võttis mul ikka kõvasti
aega ja kannatust. Ning muidugi pidi motivatsioonikirja erinevatele
organisatsioonidele saates palju muutma, olenes see siis tööst, mida oleksin
vastuvõtvas organisatsioonis tegema hakanud.
Mõnda
aega peale kirjade saatmist oli jällegi täielik vaikus ning siis sain ühelt
organisatsioonilt kirja, kus sooviti minuga skype intervjuud teha. JEE!!! Kirjutasin
ka samal ajal sellest oma ’päevikusse’: “ Ma olen
niiiiiii excited!!!!!! Olen ju neid
volunteeri kirju saatnud pea 30-40 ja enamustele veel mitu korda, kokkuvõttes
on vastanud üle kümne, kellest 2-3 on palunud saata oma cv ja
motivatsioonikirja. Ning üks neist
võttis minuga ka ühendust, et soovivad skype intervjuud teha!!!! I was sooouuu häpppiiiii!“ Päris naljakas on tagantjärele neid suure
emotsiooniga kirjutatud kirju lugeda:D
Kokkuvõttes
tegin sama organisatsiooniga 2 skype intervjuud, esimene läks super hästi
(kaamera ei töödanud ning ma polnud seetõttu ka nii närvis). Teine läks
halvemini kuna ma ei osanud nende küsimustele vastata ning ma olin jube närvis
ja ka kaamera töötas, lihtsalt eelmisel korral olin vajutanud vastuvõttes
valele nupule... Koolis mõned ka teavad, kuidas ma iga tund ja vahetund
närvitsesin et intervjuu appi appi...
Organisatsioonist. Nagu enamused vastuvõtvad organisatsioonid,
on seegi noorteorganisatsioon. Asub see Terrassas, Barcelonast 30km kaugusel
ning elanikke seal umbes poole vähem kui tallinnas. Niiet võib öelda, et
hispaania kohta päris väike linnake. Mina hakkaksin seal põhiliselt noortele
workshoppe korraldama ning eri tunde andma. Oskan ma ju igasugu asju
meisterdada, pille mängida jne, niiet on paljutki mida teistele õpetada
võiksin:)
Igatahes
sain ma mõne aja pärast kirja, et olen sinna projekti vabatahtlikuks vastu
võetud.
Seda
kirja lugedes olin ma revali riietusruumis ning kuna ma karjuda ei saanud siis
hakkasin lihtsalt nutma...:D et issand issand ma nüüd vist lähengi!! Ning kui
kõik hästi läheb, olen selle aasta oktoobrist kuni 2015 juulini hispaanias:)
Üks asi mida
ma kardan, on see, et jätan oma kohvri kusagile lennujaama ja unustan üldse ära
et see olemas on:D ükskord see juhtus, kui bussiga rakverre sõitsin... Hea et
see sama buss rakveresse jäi ja kohvrid maha tõsteti, muidu oleks pidanud
kusagile narva järgi sõitma vms...
Lisan siia
nüüd ühed blogid, mille otsast lõpuni läbi olen lugenud. Kui te peale nende
lugemist ka kusagile vabatahtlikuks minna ei taha, siis minge metsa:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar